Otsustasime, et anname proovisõiduks Electra elektriratta ühele inimesele, kes ei ole varem kunagi elektrijalgrattaga sõitnud. Vastutasuks palusime tagasisidet, ehk siis küsisime nagu spordireporter finišis: „Kuidas tunne oli?“ Merle, kes sõidab vabal ajal päris palju tavalise jalgrattaga ning on suur rattaga looduses liikumise entusiast ja fotograafiahuviline kirjutas meile alloleva vahva loo.
Püüan nüüd väikese hilinemise ja ajavaruga kirja panna ühe põneva kogemuse – kuidas sain testimiseks ja muljetamiseks… no arvake, mille? Iluduse nimega Townie 😊. Minu Townie oli kaasaegne, silmatorkavalt eriline ja volüümikalt naiselik, tegutseja kahtlemata – me sobisime 😊. Electrarattad.ee ütleb tema kohta julgelt: kõrgtehnoloogiline ja üüber stiilse välimusega elektrijalgratas.
Kohtusime Electra perenaise Kairiga 20. aprillil, kui mul olid ees mõningad vabad päevad selleks huvitavaks ettevõtmiseks ning ilm oli ka viimaks päikeseliselt kevadine, et tegevust igati nautida. Kes mind teab, teab kindlasti ka seda, kuidas ma olen alati armastanud rattaga loodusesse liikuda ja meeliköitvat jäädvustada, seega ootas elektriratas Towniet ees ka pikem tuur, maale! Esmalt aga pidin harjuma, millega mul on tegemist, sest ausalt öeldes siin olen olnud küll harjumuspärases kinni – ma polnud seni kordagi proovinud sõita ühegi elektrijalgrattaga. Minu vana Author on mind lihtsalt nii truult aastaid teeninud, et pole tulnud mõttessegi teda välja vahetada! See ratas on pärit profiratturi Kalju Kochi soovitusel kunagisest rattapoest kino Kosmose lähedalt. Mina rattasportlane ei ole, naudin sõitu pigem positiivsete emotsioonide laadimise eesmärgil ning ratas annab ka meeldiva vabaduse kulgeda erinevatel teedel ja maastikel, näha huvitavaid ja kauneid paiku neis ise vahetult viibides.
Niisiis, 20. aprilli õhtupoolikul sain elektrilise Townie enese valdusesse koos vajaliku lisaga, milleks akulaadija. Tundsin pisut muret, et tol hetkel oli aku laetud poole võrra, kuid mul oli plaan teha tiir Piritale. Kas jätkub? Electrirattal on Boschi mootor nelja võimsusastmega: eco, tour, sport ja turbo. Rakendad siis sellise, mis hetkel meelepärane, esimene valik jätab kondimootorile rohkem ja viimane vähem tööd. Elektrirattal on tabloo, mis näitab aku laadimistaset ja seda, kui palju eeldatavasti mingi võimsusastmega sõites on võimalik veel kilomeetreid läbida. See sõltub muidugi veel ka sellest, kas liikuda hetkel laugel teel või näiteks vastumäge ning millise käiguga. Käike kokku 10 ning nende vahetamine, nagu ka mootori võimsusastmete vahetus, toimus lihtsalt ja sujuvalt, mõningate mulle uudsete helide saatel 😊. Proovisin sõita, lülitades ratta mootori üldse välja – oli täiesti võimalik, seega otsustasin mitte muretseda ja oma tiiru ikkagi ette võtta – tee peale ju ei jää! Kuigi, tõsi, rattal raskust on – sellega tuli harjuda. Minu ratas kaalub 14 kg, elektriratas Townie 25.
Ilm oli suurepärane, startisin Electra rattapoe õuelt Kadaka teelt otsejoones kergelt ”mäkke” – mööda terviserada Hiiu poole. Oli mõnus küll, kuidas elektriratas justkui ise, ilma pingutuseta üles liikus 😊. See tõus mulle tavaliselt probleeme ei valmista – kui ikka mingisugune vorm juba kevadel on sisse sõidetud, kuid minu südame töö on pisut eriline ja selles suhtes mind ka kogemus väga huvitas – kuidas tundub, kui elektrirattal mootor toeks siis, kui endal raskeks läheb? Meeles oli ka Kairi lõbus näide salongis, kuidas eakamad mehed heameelega elektrirattaga noortega sammu peavad 😊 Nonii, testimise koht mullegi! Nõmme mägi tõestas, et õigel hetkel käike ja jõudlust vahetades on täiesti võimalik mäkke tõusta – seal oleksin muidu tulnud kindlasti jalgrattalt maha. Igatahes oli mul keset silda juba nägu naerul ja suurem ärevus möödas, õhtu tõotas tulla suurepärane! Sõitsin Järvevana tee ja Lasnamäe kaudu Koseni, kasutades rattateid niipalju, kui teadsin.
Elektrirattal on muide ka nutitelefoniga ühendatav kontroller, Smartphone, mina seda võimalust ei kasutanud, kuid võibolla oleks huvitav proovida sedagi. Linnarattana: massi tõttu on meie tänavate ülesõitude/teeäärte ületamine kohati veidi raske ja ratas kipub kolisema, samas jällegi on äärmiselt mugav kiirelt paigalt liikumine ehk tuleb siis tänavate puudusi arvestades ja elektriratast säästes sõita rahulikult, hoog enne üleminekut tasaseks võtta ja siis tempokalt jätkata. Mõistlik on kasutada rattateid, kus võimalik, sest seal saab mõnuga tempot nautida, jalakäijaid ohustamata 😊. Sellel esimesel päeval ma kasutasin igaks juhuks enamasti esimest, eco-režiimi ja seegi andis täiesti tuntavalt taustajõudu, kiiruseks pikematel lõikudel näitas tabloo ca 25km/h. Lasnamäel tegin korraks peatuse ühe laopoe juures, kus sõbralik müüja lubas mul elektriratta saali seina äärde paigutada, kuid nalja sai ja reaalsus tabas mind siis, kui üritasin harjumuspäraselt elektriratast haarates sellega trepist üles liikuda – see kuus astet oli paras jõutrenn! 😊 Teist korda jäin hätta hiljem ühes toredas paigas peale Lükati silda, kus metsarada püstloodis mäkke kulges – üritades seal ratas käekõrval mäkke ronida. Mis ei olnud hea mõte. Tegelikult, väga võimalik, et oleks olnud võimalik ka rattaga sealt üles sõita – kui jällegi mõistliku kiiruse, jõudluse ja käikudega mängida. Electra tiim võib katse ära teha! 😊
Minu jaoks oli see teekond uus ja tõenäoliselt oma rattaga ma poleks jõudnud selle õhtupoolikuga ka niipalju tuuritada ja avastada. Nautisin veel päikeseloojangut Pirita rannas, panin seal selga kõik pakikale tagavaraks sätitud soojemad riided ja asusin rahulikult tagasiteele Haaberstisse, akut jagus väga täpselt ja olin õhtuga rahul.
Electra kommentaar: järsust mäest ratas käekõrval üles minnes oleks walking assistant-ist päris palju abi olnud 😉. See funktsioon on mõeldud olukordadeks, kui ei tundu mõistlik rattaga üles sõita (tõus on näiteks liiga järsk või kitsas) siis saab elektiratas ennast ise üles vedada, sõitja tööks on vaid vastav funktsioon sisse lülitada ja lenksust kinni hoida kui ratas üles ronib 😊. Elektriratta „mikrokoolitusel“ võtsime selle teema küll kiirelt läbi, aga ilmselt ei pööranud me sellele piisavalt palju tähelepanu, et see hästi meelde jääks😊.
Teisel päeval startisin poole nelja paiku, aku laetud 100% ja tabloo lubas eco-režiimil sõitu 153km. Mul siiski oli plaan natuke rajumat tempot ja võimalusi katsetada – milleks oli ka kohe võtta Tabasalu mäkketõus. Elektriratas lihtsalt sujuvalt vedas mind sealt üles, väga mõnus ja pisut harjumatu kogemus tõesti! 😊 Edasi pikem kulgemine mööda terviserada Vääna-Jõesuu randa, sealt omakorda tõus Türisalu pangale ja Keila-Joale juga vaatama. Ilm jällegi soosis mind ja tuju oli suurepärane. Keila-Joale ei ole ma sel aastal veel sõitnud, sportlik vorm ja tervis pole lubanud, olin rõõmus, et sain seda teha! Keila Joalt suundusin Keilasse, see tee mulle meeldib, 10km kadus uskumatult lühikese ajaga ja mäletan emotsiooni vaadates vasakule luhale – kaunis kevadine õhtupoolik ja mina kihutamas selles värskuses, gaas, vabandust!, elekter põhjas 😊. Ei taha kedagi agiteerida ennastunustavalt käituma, aga tunne oli ülev! Nautisin vaadet ja kiirust ikka siis, kui tee oli masinatest tühi (ja maanteel kasutan loomulikult kiivrit) ning tabasin end mõttelt, et autoga ja ka mitte mootorrattaga ju ei koge midagi sellist – et ühtaegu tuhised mõnusalt kiirelt ja samas jõuad ka ümbrust kogeda! Towniest sai ärateenitult Countrie 😊. Keila ja Saue on mulle armsad mõlemad – mõlemad mu kunagised kodulinnad – ja need said veel selle õhtuga läbitud, koos mõningate sentimentaalsete mälestustega. Esimesest teise sõitsin mööda oma lemmiktrajektoori, valides jällegi pikema, kuid turvalisema teekonna, mis jättis võimaluse ümbrust ja kevadet nautida ning jõudsin koju alles hämaras. Väga toredasti veedetud sportlik õhtupoolik!
Vahelduseks oli vaja teha tööd, kuid kui saabus kolmas vaba päev, oli selge, et mul on tekkinud sõltuvus ja kasutan sellegi, taaskord päikeselise õhtupooliku Towniga kulgedes – kuni õhtuni, kui olime Kairiga kohtumise kokku leppinud. Seekord siis viis teekond mind Viimisse. Rocca al Mare – Pelguranna ja Pirita promenaad, niisamuti ka Noblessneri ja -Lennusadam olid pühapäevaselt ja kevadiselt rahvast tulvil, palju rõõmsaid inimesi kõikvõimalike ratastega ja ilma 😊. See nõudis väheke laveerimist ja teekond Piritale võttis arvatust rohkem aega. Tegin jooksvalt plaani pisut ringi ja küllap Viimsit avastama jõuan sel suvel veel kindlasti, aga põnevad leiud olid näiteks Pandju laid, Rohuneeme Maisiniidi rändrahn ja terviserada, kust pidin jõudma Kelvingisse ja kus mul õnnestus vahepeal ära eksida. See-eest sain proovida, kuidas Townie sõidab metsarajal. Siinkohal ütleks, et plusspunkte saaks ilmselt kolmas, maastikuratas – kui keegi sellise mulle proovida annab, sest minu ratas ja elektriline Townie liiguvad paremini siiski siledamal pinnal. Tervitused kohalikele, kellega metsarajal (elektri)ratastest rääkisime! 😊 Juhtus nii, et õhtusele kokkusaamisele jäin tiba hiljaks, kuigi avastasin, et Pirita tee vasakul poolel saab õhtul uhkes üksinduses oluliselt kiiremalt liikuda. Ja eks olnud tiba kurb ka elektriratast üle anda.
Kokkuvõtvalt: nautisin neid õhtupoolikuid, nii pikki retki poleks jõudnud tavalise rattaga ette võtta ja arvatavasti ka mitte järjestikustel päevadel. Selline ratas annab vabaduse kaugemaid paiku avastada ja pole muret, kas on jaksu ja tervist tagasi sõita. Mis puudutab ”noortega konkurentsis püsimist” – siis sellega on ka hästi: minul on vanust 47 ja tõele au andes oli päris tore teel (teistest mööda) tuisata!😊 Ja õiendan siinkohal veel ära väite (enne elektriratta proovimist), et mul on sellise rattani veel aega ning mu vana hea Author pakub mulle ikkagi ka trennivõimalust – tegelikult võiksid nad olla mõlemad! Head ja vead on kummalgi. Towniega peab muidugi arvestama, et oleks koht, kus teda mugavalt hoida, sest käsitsi trepist üles või mõnest kitsamast kohast läbi (nt rõduuksest) teda ei vinna ja kuhugi pikemalt avalikult seisma vist väga jätta ei julge. Enda ratta tassin probleemita trepist üles ja maastikel ei ole ka ühtegi ületamatut olukorda ette tulnud, sest ratas on kerge. Kui rattateede võrgustik ja kvaliteet paraneb ning asutuste suhtumine on positiivne, siis miks mitte kasutada elektriratast mugavalt tööle ja tagasi kulgemiseks. Kui just paduvihma ei tule, siis ma usun, et värske pea ja hea tuju on kindlasti garanteeritud! Ja see ongi ju põhiline 😊
Aitäh kogemuse eest! On, millest unistada 😊
Ja et on kevad – siis soovin kõigile nutiseadme asemel pigem armsaid rattakaaslasi! ❤
Merle
